Tripp on päris meeletus tempos kulgenud. Mul pole Kolumbiasse jõudmisega otseselt ega kaudselt kiiret, aga ma ei kavatse päris aastat Kesk-Ameerikas ringi tuuritada ja nii otsutasin mõnda riiki ignoreerida, et jällegi teistega põhjalikumalt tutvust teha. Ignoreerimine tähendab bussiga läbikimamist. Näiteks Tica Bus veab inimesi laiali mööda Kesk-Ameerika riike alates Guatemalast kuni Panamani. Nende vahele jäävad El Salvador, Honduras, Nicaragua ja Costa Rica. Minu valik langes seekord Nicaragua, Costa Rica ja Panama kasuks, nii et Mehhiko vaatasin esialgu üsna põgusalt üle ja tundub, et ka Guatemalaga on selleks korraks ühelpool.
Lennuk maandus esiti Mehhikos Cancunis, mis olevat lihtsalt maru mõttetu koht. Seda ta ka oli. Samas üks väga eriline sündmus juhtus just seal – ma magasin esimest korda hostelis ühistoas ja tunnen ennast nüüd hardcore seljakotirändurina. Hah. Selle esimese öö õiguse sai olude sunnil üks ruumipuuduses vaevlev ja (pardon my French!) sitase vannitoaga ülehinnatud hostel. Seda sõna otseses mõttes, sest Mehhiko torustikul puudub WC-paberi tugi ja seda tõesti ei tohi potti visata. Tuleb lihtsalt poti kõrvale prügikasti poetada. Enamikus kohtades, nagu hiljem selgus, oli kõik ikkagi puhas ja tore, aga selles konkreetses asutuses olid küll natuke pahasti need asjad. Nagu oleks 10€ maksnud primaadipaketi eest, sest lisaks sain mööda narivoodit üles-alla ronida nagu pärdikupoiss. Aga seltskond oli väga kihvt!
Cancunist panin edasi lääne poole Meridasse ja Campechesse. Esimeses oli supermegalahe hostel Nomadas, teine oli lihtsalt nunnu linnake. Nagu nukumaailm oma pastelsetes toonides pisikeste majadega.
Campeches ööbisin bussijaamas, sest buss Palenquesse väljus hommikul väga vara ja ma ei pea sellistel puhkudel hotelli otsimist väga oluliseks. ADO bussiterminalid on üldjuhul 24 tundi avatud ja öösel käib seal ringi vapper turvamees, kes on tanksaabaste ja kumminuiaga eriti kurjaks muudetud. Terminalis sees on igati turvaline, vähemalt mina tundsin ennast hästi ja magasin nagu beebi oma seljakoti otsas.
Peegelpinna-stalker-selfie:
Mõistagi oli Palenques minu jaoks kohustuslik element maiade varemed. Vast kõige popim koht on Chichen Itzas, mida oleksin saanud külastada Meridasse sõites, aga see olla nii turistikas, et koha maagia ja omapära on ajapikku haihtunud. Seega ei hakanud sinnapoole vaatamagi ja otsustasin olla väga underground ja natuke vähem külastatud paika minna. Niisiis, Palenque.
Nighty-tighty mugavas voodis!
Palenquest põrutasin edasi San Cristobal de las Casasesse. See oli see hetk, kus ma läksin mugavatelt bussidelt sujuvalt üle collectivo‘dele. Need on nagu meil Eestis marsad, selle erinevusega, et collectivo‘d väljuvad tunde järgi täpselt siis, kui buss täis saab. Ja täis tähendab TÄIS; kellegi võõra inimese süles või tema kompsude otsas istumine pole seal mingi sensatsioon.
Turvavöödel omad süsteemid:
Teine põnev transpordivahend on chicken bus. Neid nägin rohkem Guatemalas, aga mainin nad siin ära, kui ühistransport juba jutuks tuli. Tegu on USA-s maha kantud klassikaliste kollaste koolibussidega, mis on Kesk-Ameerikas uue elu leidnud. Kohati olid need väga hevilt ära tuunitud vilkuvate tulede, öömustaks toonitud klaaside ja esistangedega, mis on suuremad kui elu. Kanabussideks hüütakse neid sellepärast, et a) aeg-ajalt ületab busside täituvus inimlikkuse piirid ja siis reisijad ongi nagu üksteise peale, alla ja muudesse õõnsustesse litsutud pahuralt kaagutavad kanad, b) neis sageli veetakse turukaupa, muuhulgas kanu.
San Cristobal asub mägismaal ja on seega üsna jahe koht. Päeval päikese käes oli ikka soe ja mõnus, aga õhtuseks 8 soojakraadiks ma küll valmis polnud. Päästsin ennast ühe lambavillase pontšoga, mille soetasin lähedalasuvast Chamula asulast. Sattusime oma hostelisõpradega sinna just õigel ajal: naaberkülade rahvas oli kogunenud kauplema, sööma ja muidu trallima. Imeilusad inimesed.
Paarikümne peeso eest pääsesime kirikusse, kus inimesed koos küünalde ja tooreste munadega maas põlvitasid ja kohalikus tzotzili keeles palvetasid. Keegi polnud kindel, kuhu kategooriasse see ususuund täpselt liigitub, aga tundus olevat omapärane kombo katoliiklusest ja paganlusest. Pilti kahjuks ei lubatud teha. Küll aga pakkus kohalik domingo meile 800 peeso eest hinge puhastamise privaatsessiooni, mis oleks seisnenud kanal pea maha raiumises. Jätsime selle vahele, läksime hoopis tacosid sööma ja sangriat jooma. Streetfood is da best!
Ja siis trippisime veel San Cristobalis ringi. Põikasime sisse maiade traditsioonilise meditsiini muuseumisse, mis ausalt öeldes mõjus pentsikult. Seal näidati pooletunnist õppevideoformaadis klippi maia naise lapseootusest ja sünnitusest, kuigi ma polnud kindel tol hetkel, kas ikka tahan näha lähivõtteid platsentaga möllamisest ja beebi ilmaletulekust. Samas see, kuidas väikest beebit hea õnne toomiseks Pepsi, kanade ja kukkedega hõõruti, oli küll uus ja põnev.
Seejärel jätsin oma sõpradega hüvasti ja võtsin käsile Guatemala. Otsustasin, et ei lähe lihtsama vastupanu teed ja bussiga läbisõitmise asemel astun omal jalal üle piiri. Piiripunkte on Mehhiko ja Guatemala vahel hulgim, mina valisin Ciudad de Cuauhtemoci. Selleks kimasin minibussiga Comitani, blokkisin paar tundi linna peal mingit veidrat meest, kes ülearuseid küsimusi esitas ja veidi pentsikult käitus, istusin järgmise bussi peale ja hilisõhtul olingi piiri lähedal. Hotelliga ei hakanud ennast vaevama, sest leidsin bussiterminali tagant diivani. See lihtsalt oli seal, tühi, üksik, kurb. Seadsin ennast sisse ja taas kord tudusin nagu beebi. Hommikul kontrollisin igaks juhuks kogu koti üle, et kõik alles oleks ja vastupidi: ega sinna mingeid sürpriise pole sokutatud.
Uniselt udune:
Lehvitasin oma passiga, sain templi kätte ja istusin taksosse, sest piiripunkt oli 4 km kaugusel ja mul oli kõht liiga tühi selle tee kõmpimiseks. Olen küll sõitnud ülerahvastatud taksodes, aga sellist nalja, et juht esiistmele kolm inimest surub, nägin küll esimest korda. Ja mul oli lausa au olla üks neist kolmest. Kõõlusin otsapidi juba juhi süles ja käigukang jäi minu alla. Küll ta siis muljus mind sellega, väga omapärane!
Piiripunktis mulle noogutati leebelt, tembeldati pass ära ja oligi olemas.
Hello Guate!
Jalutasin suvalise bussi peale, mis juhtus minema Huehuetenangosse. On alles nimed neil seal! See linn oli suuremalt jaolt üsna ebafotogeeniline ja räpane geto, aga otse Guatemala Citysse poleks niikuinii ühe päevaga ära läinud. Seda enam, et ma polnud kindel samasuguste bussiterminalide olemasolus nagu Mehhikos, kus sai öö läbi ringi tšillida. Ja perdon, aga kuskil Guatemala sügavustes keset ööd omale majutust otsima hakata ma ei tahtnud.
Sain tuttavaks ühe vahva reisiseltskonnaga, kes tegid parasjagu ringreisi mööda Guatemalat. Otsustasin nendega liituda, sest ega mul sinna Guatemala Citysse nii hirmsasti polnudki vaja minna. Meil oli täitsa vaba kava, nii et kui ühel hetkel El Salvadori piir ette tuli, mõtlesime, et mis seal’s ikka enam, vaatame üle. Vaatasimegi. Siiani vaatan. Nemad läksid Hondurasesse, mina pidin täna hommikul Nicaraguasse sõitma, aga kuna eilne õhtu venis seletamatul kombel maru pikale, siis ärkasin tund aega pärast bussi väljumist, ilmselgelt mitte bussis.
Muideks San Salvador, pealinn, on minu meelest üks turvalisemaid kohti, kus ma seni olnud olen. Kuigi kõik reisiraamatud ja -kaaslased on justkui ühest suust kinnitanud, kui vägivaldne ja rets elu siin käib. Jah, siin on gängimajandus täitsa olemas, aga see ei puuduta keskmist turisti küll ühestki otsast. Pigem on nii, et kaks suuremat gängi jagavad omavahel maid ja päid.
Igatahes leidsime El Salvadorist kaks ööelu-pärlit: ühe tõsiselt ägeda rokibaari ja ühe tõsiselt ägeda niisama baari. Kohalikud poisid õpetasid mind suurima heameelega hispaania keeles ropendama ja kogu õhtu vibe oli lihtsalt suurepärane! Fotokat kaasa ei tassinud kahjuks, kuigi oleksin sellega võinud täitsa muretult ringi jalutada, ka öösel kella 3 ajal tänaval tundsin ennast vähemalt sama turvaliselt kui kodumaistel uulitsatel. Aga noh, mõnikord saab ettevaatlikkusest paranoia.
That’s it for today. Järgmine tulikuum reportaaž juba Nicaraguast! Olge tublid!
